Valgete Liblikate Suvi

Juba lapsepõlvest peale ma teadsin
Et kevadel valget liblikat näha ei tohi
Siis suvi tuleb kurb suvi tuleb käsikäes leinaga
Ooo ma poleks seda tahtnud uskuda

Selle suve hakul aga valgeid liblikaid
Parvedena näha võis kõik kohad neid vaid täis
Kuigi ma ei uskund neid süda aimas halba
Süda aimas leina süda aimas surma

Suvi tuli õitega suvi tuli kuum
Rahva rõõmuks päikest täis oli ilmaruum
Raadiod pingest rääkisid me ei kuuland neid
Lennukite mürinast välja me ei teind

Polnud näind me surma
Polnud näind me varemeid
Oli elu armastanud meid
Nüüd
Suvе keskel
Nägime mе kõike mida polnud näind

Käes on valge liblika suvi
Käes on tuhande päikese lõõm
Sellest suvest kellelegi mälestust ei jää
Kõik üles sulab mure ja rõõm

Nüüd siis tuli suvi nõretades verest
Surma sadas taevast surma imbus merest
Maa oli elutu, ümberringi vaid
Võis näha raisakulle ja valgeid liblikaid

Suvi oli vihane suvi oli kuum
Värvilisi päikseid täis oli ilmaruum
Raadiod nüüd vaikisid polndki kuulajaid
Polndki vaja kuulata ise näha said

Nägime me surma
Nägime me varemeid
Elu armastas veel meid
Nüüd
Suve lõpus
Ikka elu armastas veel meid

Lõppend valge liblika suvi
Saabund tuhandeaastane talv
Elasime suve üle elame ka talve
Talve mis kirjuid liblikaid täis

Lõppend valge liblika suvi
Uue maailma algus on see
Elasime suve üle elame ka talve
Elame kevadet oodates