Ilusad inimesed
Ajab mind närvi naaber
Ei taha mul ütelda tere
Küllap on temal ka raske
Kasvatab üksinda pere
Kui keha on kulunud, vaimu on raske värske hoida
Kõik ei kirjuta värsse, märkmeid, näiteid kuidas ta päike koidab
See tüüp, kes koolis sundis nägu sul katma pisarad
Ei teadnud lihtsalt, kuidas end maksma panna, kasvab isata
Ema on nukker, päevi kisavad
Meie ei tea, kui midagi lisada
Milleks vihata?
Nagunii 24/7 tunneb end libana
Kas tead, ma igatsen teda ja tema sõbrannat ja sind
Elan olevikus niivõrd harva, kardan, mu tõel puudub hind
Tean, et mu sõnad on hõbe, mõtlen, kas kunagi kuld
Kui arvad, et kunagi õnne ei leiagi, oled sa hull
Elu on valede prisma, igast küljest ta petlik
Sa ei saagi olla vana rahu, kui upud stressi
Kuigi ma vihkan rohkelt
Ääreni pungil on pilkav kohver
Tilk ei päästnud kunagi kedagi
Mäletan hääli, kuidas ma elasin
Kõigil on tähestik, omade reeglid
Kodutu bussis - sulle ei meeldi
Keegi ei istu ta kõrvale, kõneta, aga ta kunagi oli ju keegi
Ja oli ka viimati, mul on te uhketest nägudest siiani
Ma kasvatan tiivad ja naeran kui nutavad miljonid miljonid
Au kui giljotiin, su haavad ei tähenda üldse midagi
Ennast pettes kestab ilu vaid hetke, teistel on igavik
Ainus, mis näed on kole ja julm, see on küllaltki kurb
Kui segi on see, kes ilu näeb kõikjal, olen vist hull